Meditsiinist kirjutatud
Erahaigla võimalikkusest eestis
Terviseleht 15/2002
Iga viies inimene, kes Eestis haiglatee ette võtab, on kimpus oma veresoontega. Sooni lõigatakse kolmes kohas: Mustamäel, Maarjamõisas ja Keilas. Keila Südamekliiniku AS teeb 38% neist operatsioonidest ning on seega meie veresoontekirurgia turul liider. Sotsiaalministri (Eiki Nestori) määrus 17.jaanuarist 2002 lubab veresooni tulevast aastast lõigata ainult Tallinnas ja Tartus.
Keila kliinik e kirurgid Andrus Loog ja Tiit Meren teevad selle töö – 700 lõikust aastas – suuresti kahekesi ära, sest kolmas arst on plastikakirurg ja neljas anestesioloog. Põhitöö on jalgade verevarustuse taastamine. Loog on töötanud USAs, Meren Sveitsis. Nad on kogenud, et kui kliiniku töö korralduslikult hästi paika panna, võib ka üksi koos tubli õega, igatahes õige väikese seltskonnaga, lõigata ja haige saab hiljemalt viiendal päeval koju. Kokku on kliinikus ametis 35 inimest. ‘Üks lõikus maksab 20 000-25 000 krooni sõltuvalt sellest, kas ja millist kunstmaterjali tuleb kasutada. Üle 80% neist arvetest maksab haigekassa, üle 80% patsientidest on Eesti oma inimesed. Aastal 2000 hakkas Keila kliinik müüma oma teenust ka Skandinaavia turul,’ selgitab kliiniku direktor Andrus Loog. Keila kirurgidel on ka vastuvõtupäevad Tallinna Keskhaigla, Magdaleena Haigla, Paide, Narva ja Sillamäe polikliinikutes. Nii tullakse Keilasse sooni lõikama kaugelt üle Eesti, aga Tiit Meren peab vajalikuks rõhutada, et see on ka omamoodi valgustuslik töö. Inimene elab näiteks väikelinnas oma ‘suure trombiga’, aga siis tuleb Keila mees ja selgub, et see on hoopis ishias nagu Tootsil. Ühe päevaga vaatad näiteks Narvas üle 30-50 inimest, vast kümnel neist on probleem veresoontega. Inimesed on rahul, nad saavad oma arsti käest täpselt teada, millal kirurgid tulevad ja mis siis edasi saab. Bensiiniraha kulub ainult arstil, patsiendi bussipiletiraha jääb alles. Loog ja Meren toonitavad, et kliiniku pidamiseks polegi tegelikult muud vaja, kui et hooli inimesest ja ole pädev. Ja ole 24 tundi ööpäevas kättesaadav. Teinekord ei suuda arst enam muud teha, kui et veel pooleks aastaks oma jala peal käima aidata. ‘Aga asi seegi,’ on Meren veendunud. Veresoonte lõikust Keila kliinikus ootab praegu 256 inimest.
Andrus Loog
Ja nüüd siis Keila Südamekliiniku AS murest ehk Eesti haiglareformist Keilast vaadatuna.
Andrus Loog:
Eesti tervishoius on hakatud hoogsalt sahmerdama, aga mis on selle eesmärk, kellele või milleks seda tehakse, on jäänud sõnastamata. Et kas selle reformi eesmärk on võimalikult hea arstiabi meie riigi kodanikele või osa haiglate võimalikult hea äraolemine või hoopis mingisugune kolmas asi. Ühtki asja ei ole võimalik ära teha, kuni pole selgunud, milleks. Võtkem see haiglate arengukava aastani 2015 eelmisest aastast. Maailmas ei ole ühtegi nii rikast riiki, isegi Saudi Araabia ei ole nii rikas, et paneks käed puusa ja ütleks, et nüüd ehitame tervesse riiki kõik uued haiglad. Ikka ühekaupa vast. Ainult Eesti on nii rikas, ütleb et vaat nüüd meie ehitame 13 uut haiglat: 5,5 miljardit majade ehitamiseks, teist samapalju sisustamiseks. Ja siis äkki selgub 7-10 aasta pärast, et uued kurat oleks vaja ehitada… Mõttetu tegevus. Reform on siis nüüd sellisesse faasi jõudnud, et Keila Südamekliiniku ASl ei ole enam kohta selle maa peal. Riigiasutus on sellise määruse üllitanud. Aga mis on riigi ülesanne? Teha nii, et inimesed, kes rahvast ravivad, oleksid tasemel ja et majadel, mida nimetatakse haiglateks, oleksid haigla tunnused. Sinna pääseks ohutult ligi, sealne aparatuur oleks ohutu. Arst ilma haiglata ei ole arst ja maja ilma arstita ei ole haigla. Aga kuhu see maja ehitada, kas Narva või Jõhvi? Ma ei ole päris kindel, et riik peab seda otsustama, kui ta just riigihaiglat ei taha sinna ehitada. Siis lasku käia! Aga kui näiteks kohalik omavalitsus või ettevõtlikud inimesed tahaksid omakandi inimestele uue haigla ehitada, siis seda võimalust meil Eestis nüüd praktiliselt enam ei ole. Soomes, nii sotsialistlik kui ta ka on või Rootsis, mis on ehk veel sotsialistlikum, saab alati siseneda tervishoiuteenuste turule, kui sul on koht, kus tööle hakata, aparatuur ja inimesed, kes seda tööd oskavad. Eestis nii ei ole. Meie võimaluse lõikab ära ministri määrus 17.jaanuari 2002 nr.18 ‘Haigla liikide nõuded’, mis ütleb, et veresoonte kirurgiaga võivad tegelda ainult piirkonnahaiglad e siis Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja TÜ Kllinikum.
Tiit Meren
Milline on põhjendus?
Tiit Meren:
Ei mingit põhjendust. Selle oleksid nagu kosmosemutid Juuli ja Marta kirjutanud. Kahele eraõiguslikule subjektile antakse eriõigused. Nad ütlevad, et kaks ei ole monopol. Aga kui Eesti on jagatud Põhjaks ja Lõunaks, siis üks on Põhjas monopoolne ja teine Lõunas. Ka töö kvaliteedi mõttes näiteks. Jääb selgusetuks, miks erihaiglat võivad pidada ainult kõrva-kurgu-ninaarstid, plastikakirurgid, psühhiaatrid ja günekoloogid, aga silmaarstid ja luutohtrid näiteks ei tohi?
Andrus Loog:
Mis te arvate, et kui meie saaksime omal erialal monopoolse seisundi, et me siis seda ära ei kasutaks? Kindlasti kasutaks. Kodaniku taskus ehk ei hakkaks sobrama, aga haigekassas lööks küll jalad lauale ja ütleks, et meie teenus on hoopis kaks korda kallim. Monopol on igal juhul paha asi. Kui me ei korrasta oma meditsiiniturgu nii ära, et kes iial siia ka ei tuleks, saaks majanduslikult edasi areneda, siis ei ole lootust, et sellest Eesti meditsiinist üldse kunagi asja saab.
Loog ja Meren ennustavad, et Euroopa Liitu jõudnud Eestist hakkavad meedikud välja rändama. Küsimusele, miks meil asjad just nii käivad nagu nad käivad, ütlevad ‘Keila vennad’ (Mereni sõnapruuk), et me elame kahe K-ga riigis. Väike Eesti on nii korruptiivne kui korporatiivne korraga.
VIRVE LIIVANÕMM
Veel määrusest nr.18
Terviseleht küsis määrusele 17.jaanuarist 2002 alla kirjutanud Eiki Nestori käest meilitsi, kes otsustas/otsustasid, milliseid tervishoiuteenuseid erihaiglad Eestis edaspidi võivad osutada. Toonane minister Nestor kirjutas meile, et lugejatele oleks kasulikum, kui sellele küsimusele vastaksid need, kes selle määruse ette valmistasid. ‘Need on kõigepealt erialaseltsid ja Katrin Saluvere. Tervisi, Eiki.’
Veresoonte kirurgidel omaette tegutsevat seltsi praegu ei ole. Tervishoiu asekantsler Katrin Saluvere oli parajasti puhkusel.
Ateroskleroosi ennetamisest keila moodi
- Muiga vahest elu üle
- Pane pähe kõrvaltvaataja silmad
- Itsita enda üle
- Uju, mängi tennist
- Võta klaas punast veini.
Andrus Loog ja Tiit Meren ütlevad, et nemad elavad enam-vähem nii.
|
